Kuidas naasta hobusega pärast pausi töö juurde sadula all?
Mõnikord võib juhtuda, et oleme sunnitud andma oma hobusele teatud ajaks pausi sadula all töötamisest. Põhjuseid võib olla palju – hobuse või meie enda vigastus, mära tiinus, pikem puhkus pärast rasket hooaega või muud elulised olukorrad. Olenemata põhjusest peaksime, kui paus kestis paar nädalat või kauem, meeles pidama, et kaasame oma hobuse sadula all töösse tagasi järk-järgult. Sellest artiklist saad teada, mida tuleb silmas pidada, enne kui asud täie hooga tööle, ja kuidas valmistada hobust ette kasvavaks koormuseks nii, et see ei peegelduks negatiivselt tema tervises.
Enne kui alustad tööd sadula all.
Kui sinu hobusel oli mitmekuuline paus sadula all töötamises, võid olla kindel, et tema vorm on väga märgatavalt muutunud. See puudutab ka hobuseid, kes veedavad enamiku ajast jalutusaias. Muidugi on pidev liikumine sellisel kujul väga kasulik ja hõlbustab kindlasti kiiremat naasmist töö juurde, kuid koormus, mida tähendab hobusele ratsutamine sadula all ja ratsaniku raskuse all, on palju suurem kui mitmetunnine jalutusaias kõndimine (kui see ei ole suur rohukarjamaa, suudavad paljud hobused enamiku ajast õues lihtsalt seista).
Tähtis on mitte segi ajada hobuse energiat esimestel päevadel pärast pausi tema tegeliku vormiga. See, et sinu hobune tundub tööks valmis olevat, püüab kiirendada või koguni kargleb, näitab üksnes seda, et ta tahab vabaneda kogunenud energia ülejäägist. Sellel ei ole midagi pistmist tema organismi valmisolekuga suurenenud koormuseks.
Enne kui aga treeningutega uuesti alustad (või nende algfaasis), tasub pöörata tähelepanu teatud asjadele, tänu millele kulgeb kogu protsess sujuvalt ja ohutult.
Loomaarsti visiit. Eriti siis, kui sinu hobune naaseb sadula alla töö juurde pärast vigastust või muud õnnetust. Just loomaarst on see, kes pärast hobuse tervisliku seisundi kontrolli peab andma lõpliku „rohelise tule“ sadula alla naasmiseks, ja just temaga peaksid konsulteerima lähimate kuude tööplaani osas (treeningute liik ja pikkus). Kui meie hobusel oli paus muul põhjusel, aga see oli pikk, soovitatakse samuti loomaarsti kontrollvisiiti. Hea mõte on ka hammaste seisundi kontroll ning vajaduse korral viilimine või muu protseduur, eriti kui meil on tegemist noore hobusega.
Sepa visiit. Olenemata sellest, kas meie hobune oli rautatud või otsustasime pausi ajaks rauad maha võtta, peaksime enne töö täie hooga käivitumist veenduma, et meie hobuse kabjad on heas seisundis.
Varustuse kohandamine. Isegi kui kasutame täpselt sama sadulat nagu enne pausi, peaksime veenduma, et see hobusele endiselt sobib, ja vajaduse korral tegema parandusi. Paljud hobused lähevad pärast pikemat puhkust paksemaks ja muutub ka nende lihasmass. Võimalik, et vaja on muuta sadulakaare laiust või teha muu korrektsioon. Pea meeles, et ka väike sadula mittesobivus võib olla hobusele ebamugavuse põhjus ja mõjutada negatiivselt tema liikumist ning töötahet.
Söötmine. Algfaasis, kui sõidud on üsna lühikesed, ei ole toitumise muutmine vajalik. Kui aga koormus kasvab, tuleb kaaluda antava jõusööda koguse suurendamist, mille andmist tavaliselt tugevalt piiratakse, kui hobune ei tee mingit tööd. Selles olukorras tuleb aga arvesse võtta paljusid asju, nagu meie hobuse vorm (kas ta läks paksemaks või kaotas pausi ajal kaalu?), kuidas ta sööta omastab ja kui suurt koormust sõidud temalt nõuavad.
Kuidas järk-järgult naasta töö juurde sadula all
Alati tasub teha plaan esimeste paari kuu kohta, mil treeninguid taastame. See ei tähenda aga, et peaksime sellest hiljem rangelt kinni pidama. Ei tohi unustada tervet mõistust ega oma hobuse hoolikat jälgimist ja seda, kuidas ta kasvavale koormusele reageerib. Kui näeme liigset higistamist, komistamist, rasket hingamist või edasiliikumise tahte puudumist, on need selged signaalid selleks, et tempot aeglustada. Hingamiselundkond vajab tavaliselt umbes kaht kuud, et naasta oma varasemale töövõimele, ja luu-lihaskond veelgi kauem.
Põhiline on mõista, et siin ei ole otseteed ja et meie hobuse vormi taastamine on pikk protsess, mis nõuab kannatlikkust ja regulaarsust tegevuses.
Lonžeerimine. Tööd tasub alustada lonžeerimisest. See ei anna meie hobusele üksnes võimalust vabaneda energia ülejäägist ohutul viisil ja muutuda sõidu ajal rahulikumaks ja keskendunumaks, vaid aitab tal ka harjuda suurema koormusega, veel ilma ratsaniku raskuseta. Lonžeerimine ei tohiks kesta kauem kui 10–15 minutit, vahepeal vähemalt ühe suunamuutusega. Kui meie hobune naaseb sadula alla pärast liigese- või kõõlusevigastust, võivad lonžeerimisel olla vastunäidustused (liiga suur koormus jalgadele väikesel ringil töötades) ja peaksime seda võimalust loomaarstiga konsulteerima.
Esimesed sõidud sadula all.
Kui meil on tegemist vanema, kogenud hobusega, kes oli enne pausi aastaid regulaarses treeningus, ei tohiks sadula ja ratsaniku uuesti vastuvõtmine olla mingi probleem. Kui me aga töötame noore hobusega, on ohutum harjutada teda selle olukorraga järk-järgult. Selleks võime esimestel päevadel panna talle sadula selga lonžeerimise ajaks või siis, kui ta käib karussellis, juhul kui meil on sellele juurdepääs. Seejärel võime paluda kelleltki abi ja hobuse kinnihoidmist, kui me end üle selja kummardame, kõige parem boksis või lonžeerimisringil. Kui hobune ei reageeri ülekummardumisele närviliselt, võime seejärel ohutult sadulasse tõusta.
Esimesed nädalad. Selles faasis peaksime töötama ainult madalamates käikudes ja koormust väga järk-järgult suurendama. Näidisplaan võiks välja näha nii:
- Esimesed kaks nädalat – 20–30 minutit sammu 5–6 päeval nädalas, kõige parem pikkadel sirgetel joontel
- Järgmised kolm kuni neli nädalat – lisame järk-järgult traavi, alustades viiest minutist pausidega (näiteks 2 × 2,5 min). Pärast seda aega peaks hobune suutma traavida juba umbes 20 min.
- Umbes kuu aja pärast võime hakata lisama rahulikku galoppi, alustades 2–3 min.
Pea meeles, et esimestel nädalatel tuleb sõita sobival, madalal pinnal, see tähendab murul või ratsaplatsi liival. Liikumine sügavas liivas või mudas koormab kõõluseid ja võib viia ülekoormuseni või koguni vigastuseni.
Hoolitse mitte ainult oma hobuse füüsilise, vaid ka psüühilise vormi eest ning selle eest, et treeningud ei oleks (võimaluse korral) väga üksluised. Tee sageli üleminekuid või suunamuutusi, sõida ka väljasõitudele maastikule, kui sul on selline võimalus ja kui oled kindel, et sul on väljaspool ratsaplatsi oma hobuse üle täielik kontroll.
Pööra ka tavapärasest suuremat tähelepanu oma hobuse käitumisele ja igasugustele märkidele, mis võiksid viidata valule või ebamugavusele. Väga raske on esmapilgul märgata lihasvalu või lihaspalavikku, kuid need võivad avalduda käikude jäikuses, võimetuses selga lõdvestada või edasiliikumise soovimatuses, mida sageli ekslikult peetakse laiskuseks.
