Kõik koolisõiduskeemid, alates kõige lihtsamatest ja lõpetades Grand Prix tasemega, sisaldavad sõitu ringjoonel või voldil. Vastupidiselt esmamuljele võib selle harjutuse õige sooritamine olla keerulisem, kui arvad, ning see nõuab korralikku ettevalmistust nii hobuselt kui ka ratsanikult. Selle kallal tasub siiski tööd teha, sest see on väga hea harjutus meie hobuse tasakaalu ja painutuse jaoks. Kui valdad seda laitmatult, saad liikuda edasi keerulisemate harjutuste juurde või alustada näiteks tööd külgsuunaliste liikumistega. Selles artiklis anname nõu, millele pöörata erilist tähelepanu, kui alustad oma hobusega tööd ringjoontel, ja mida võetakse arvesse selle elemendi soorituse hindamisel.
Ringjoon ja volt — milles on vahe?
Ainus erinevus ringjoone ja voldi vahel on nende läbimõõt ja just seetõttu aetakse neid tihti segamini. Voldiks nimetame ringjoont, mille läbimõõt on kümme meetrit või vähem (tavaliselt on see kümme, kaheksa või kuus meetrit). Ringjooned on tunduvalt suuremad ja nende läbimõõt ulatub kahekümne meetrini. Mõlemal elemendil on sama kuju ning nende sooritamist alustame ja lõpetame samas punktis. Nii ringjoont kui ka volti saab sõita mis tahes käigus. Mida väiksem on ringjoon, seda raskem on seda õigesti sõita ja seda suuremat painutust ning painduvust see hobuselt nõuab. Seepärast peaksime oma hobusega töö alustama suurtel ringjoontel ja neid järk-järgult vähendama, kui tunneme, et hobune on selleks valmis.
Ratsaniku asend ja abide kasutamine ringjoonel sõites.
Õigesti sõidetud ringjoon või volt peab olema sümmeetriline ning soorituse jooksul ei tohi see väiksemaks ega suuremaks muutuda. Pea meeles, et läbimõõdust sõltumata ei sisalda see element nurki ega sirgeid jooni (hobune peaks kogu aeg jääma painutatuks sõidusuunas). Et ratsanik selle elemendi õigesti sooritaks, peab ta võtma sisse õige asendi ja kasutama abisid tundlikult.
Esimene signaal hobusele painutuseks ja ringjoone või voldi alustamiseks peaks olema ratsaniku asendi muutus sadulas. Kui alustame oma mõjutamist sisemisest ohjast, võime kergesti põhjustada selle, et hobune „kukub“ liigselt sissepoole ja kaotab tasakaalu. Just seetõttu peaks ohja kasutamine abina olema sel juhul teisejärguline ning me peaksime seda kasutama ainult võimendusena olukorras, kus hobune ei reageeri veel õigesti teistele, peenematele abidele.
Ratsaniku asend ringjoone sooritamisel peaks olema järgmine:
- Sisemine säär jääb sadulavööle, hoiab impulssi ja hobuse sisemise tagajala tööd ning annab talle signaali painutuseks
- Välimine säär liigub kergelt sadulavöö taha, takistab tagakeha väljapoole vajumist ja ergutab hobust samuti tempot hoidma
- Õlad kergelt pööratud ja suunatud sõidusuunas (need peaksid olema ühel joonel hobuse abaluudega)
- Mõlemad ohjad on samal kõrgusel, hobuse turja kohal
- Sisemine ohi annab hobusele kerge signaali painutuseks
- Välimine ohi tasakaalustab sisemise toimet ning takistab liigset painutust ja hobuse abaluuga väljapoole vajumist (piirav toime)
- Ratsaniku sisemine puus ja sisemine istmikuluu on pisut rohkem koormatud.
Sage viga ringjoone sooritamisel on õlgade hoidmine otse või koguni nende suunamine sõidule vastupidises suunas. See teeb hobusel tasakaalu leidmise ja elemendi õige soorituse raskemaks, sest ratsaniku raskus kandub siis väljapoole.
Et õlad võtaksid sisse õige asendi, kujuta ette, kuidas need oleksid pööratud, kui astuksid mööda keerdtreppi üles. Samuti tuleb meeles pidada, et sisemine puus ja istmikuluu peavad olema vaid pisut rohkem koormatud kui nende vasted välimisel küljel. Mitte mingil juhul ei tohiks see põhjustada viltu vajumist sadulas ega ratsaniku sissepoole kallutamist. Puusa õige koormamine aitab sul hoida sisemist säärt stabiilselt sadulavööl ja tugevdada hobuse painutust roiete kõrgusel.
Hobuse seade voldil või ringjoonel.
Kui sa juba tead, kuidas abisid õigesti kasutada, peaksid teadma ka seda, millist mõju need hobusele avaldama peaksid ja millal võime lugeda harjutuse õigesti sooritatuks.
Hobuse loomulik kalduvus pöördel on kallutada keha sissepoole pöörde suunas ja samal ajal viia pea ning kael väljapoole. Hobuse raskus kandub siis esiosale, mis, nagu teame, ei ole soovitav. Just seetõttu on meie ülesanne kujundada hobusega välja korralik painutus selles suunas, kuhu liigume, ning tagakeha töö.
Et mõista, milles seisneb ideaalne painutus, kujuta ette, et vaatad hobust ülalt. Hobuse kehast peaks läbi kulgema ühtlane kaar, mis algab kuklast ja viib üle kaela ning selgroo kuni sabajuureni. See kaar on seda kinnisem ja painutus seda tugevam, mida väiksem on ringjoon, millel töötame.
Kui soovid harjutust õigesti sooritada, aitab sind tähtede või koonuste väljapanek, mille abil saad kontrollida figuuri sümmeetriat ja kuju.
Millal on ringjoon või volt õigesti sooritatud?
On mõned kõige olulisemad asjad, mida koolisõiduvõistlustel ringjoone või voldi soorituse kvaliteedi hindamisel arvesse võetakse:
- Ringjoone või voldi suurus — figuuril peaks olema täpselt selline läbimõõt, nagu skeemis ette nähtud. Tänu sellele teab kohtunik, et sa suudad hobust valitseda
- Joonise õigsus — figuur peaks olema sümmeetriline, st ring ja mitte ovaal. Ringjoon või volt peaks puudutama seina täpselt tähtedega tähistatud kohas
- Tasakaal ja impulss — väga tähtis on, et hobune figuuri sooritamisel ei kaotaks rütmi ega ettepoole tahet (ega ka kiirendaks)
- Painutus — hobune on kogu aeg painutatud sõidusuunas. Tagakapjade jäljed peaksid kattuma esikapjade jälgedega. Abaluuga sissepoole vajumine või tagakeha väljapoole vajumine mõjutab selle elemendi hinnet negatiivselt
- Elemendi alustamine ja lõpetamine õiges kohas — kõige parem on hakata elementi sooritama kaks sammu pärast tähte ja lõpetada kaks sammu enne seda.
