Martingaal on üks kõige sagedamini kasutatavaid abiohjasid, millega võime kokku puutuda nii spordis kui ka harrastusratsutamises. Selle kasutusala on küllaltki lai ja õige kasutamise korral võib see tuua palju kasu nii ratsanikele kui ka hobustele erinevatel väljaõppe tasemetel.
Kas tead aga täpselt, millel põhineb martingaali toime ja kuidas seda reguleerida, et see tõesti oma ülesannet täidaks?
Nendele ja paljudele teistele martingaali puudutavatele küsimustele püüame selles artiklis vastata.
Kuidas on hobuse martingaal üles ehitatud?
Klassikalisel martingaalil on Y-tähe kuju ja see koosneb kahest osast:
keharihm – see on pikem rihm, mille üks ots lõpeb aasaga, millest viime läbi sadulavöö. See aas on reguleeritav ja just selle abil saame martingaali pikendada või lühendada. Teisest otsast jaguneb keharihm kaheks kitsamaks rihmaks, mis lõpevad metallrõngastega, millest lähevad läbi ohjad. Martingaali kasutamisel soovitatakse kasutada nn stoppereid. Tänu nendele väikestele kummist või nahast elementidele, mis kinnitatakse ohjadele, ei nihku martingaali rõngad liiga kaugele ette ega jää kinni suuliste rõngaste taha ega hobuse suu külge.
kaelarihm – see on lai aas, mis, nagu nimi juba ütleb, asub hobuse kaelal. Kaelarihmal on samuti reguleeritav pikkus, nii et seda saab kohandada meie hobuse mõõtudele. Kaelarihm tagab ka ratsanikule lisaohutuse – ta saab sellest alati kinni haarata, näiteks hobuste puhul, kes viskavad kõvasti tagajalgu üles (kasulik noorte hobustega töötamisel).
Martingaalid on kõige sagedamini valmistatud nahast, kuigi võime kohata ka mudeleid, mis on tehtud tekstiilpaelast või muudest sünteetilistest materjalidest, nagu plastik või biotaan. Enamik ratsanikke eelistab nahkmartingaale nende kaalu ja väikese hõõrdumiste tekitamise riski tõttu. Nahkmartingaali puhul on tähtis selle hooldus, et nahk püsiks pehme ja kergelt elastne. Nahk, mis ei saa korralikku hoolt, on palju altim pragunemisele või katkemisele, eriti martingaali puhul, millele mõjub suur surve.
Martingaali toime
Martingaali peamine ülesanne on takistada hobusel pea nii kõrgele tõstmist, et see satuks väljapoole punkti, kus ratsanik saab seda kontrollida. See hoiab ära ka olukorra, kus hobune võiks pea tõstmise või selle hüppel allatõmbamisega lüüa meile kuklaga vastu nägu.
Hetkel, kui hobune püüab pead tõsta, avaldavad martingaali rõngad survet ohjadele ja selle kaudu hobuse suule ning ajendavad teda pead alla laskma.
Martingaali toime on küllaltki õrn, kui võrrelda seda teiste abiohjadega, näiteks chamboni, väljasidumisohjade või nn musta ohjaga.
Kuigi rõngaste kaalu tõttu avaldab martingaal alati vähemalt kerget survet, saame selle toimet ohje järele andes või kokku võttes kontrollida.
Seepärast võibki martingaali, erinevalt teistest ohjadest, kasutada (ja sageli isegi soovitatakse) takistuste ületamisel. Ohje hobusele järele andes tagame talle kaela liikumiseks peaaegu piiramatu vabaduse. Ainus ala, kus martingaali kasutamine võistlustel ei ole lubatud, on koolisõit. Martingaali ülesanne ei ole seega hobuse pead liikumatuks muuta ja liikumist piirata, vaid üksnes hobuse asendi korrigeerimine ja ratsanikule suurema ohutuse tagamine.
Martingaali kasutamine hoiab ära ka hobuse suunurkade vigastamise, kui ratsanik hoiab käsi liiga kõrgel. Seepärast tasub martingaali kasutada ka algajatel ratsanikel.
Martingaalide liigid
Lisaks klassikalisele martingaalile, millest oleme seni kirjutanud, võime kohata ka selle erinevaid variante:
martingaal rinnarihmaga – ideaalne valik ratsanikele, kes ühelt poolt vajavad martingaali funktsionaalsust ja teiselt poolt tahavad ära hoida sadula liigset nihkumist. Tänu nende kahe asja ühendamisele üheks, nagu nendel mudelitel, on nende pealepanek ja kasutamine palju lihtsam. Sellistel mudelitel kinnitatakse keharihm sadulavöö külge tavaliselt karabiini abil. Martingaal on kõige sagedamini lahtivõetav, nii et vajaduse korral saab kasutada ka ainult rinnarihma.
kolmnurkne martingaal (Bib) – sellel martingaali liigil on ülaosas kahe rihma asemel ühtne kolmnurk, mis samuti lõpeb rõngastega, millest lähevad läbi ohjad. Kolmnurga kaalu tõttu on seda tüüpi martingaali toime tugevam. See teeb ka nii, et ohjad on üksteisele lähemal, mis lihtsustab juhtimist ja pööramist „tugevalt tõmbava“ hobusega. Seda tüüpi martingaali kohtame kõige sagedamini võidusõiduhobustel või kolmevõistluses. Ratsaniku kukkumisel hoiab Bib klassikalisest martingaalist paremini ära ohjade mahalibisemise hobuse kaelalt, mis kaitseb nende katkemise või – mis veelgi hullem – hobuse vigastamise eest, kui ohjad peaksid ta jala ümber keerduma.
elastne martingaal – tavaliselt kohtame seda ainult martingaali ülaosa kujul, mis kinnitatakse rinnarihma külge. Kummist või muust elastsest materjalist valmistatud martingaal annab hobusele rohkem vabadust kui jäik martingaal. Hea lahendus hobustele, kes reageerivad halvasti martingaali tugevamale toimele või kellel on kalduvus seljaliini pingestamisele.
iiri martingaal – see on lihtsalt lühike, lihtne rihm, mis lõpeb mõlemalt poolt rõngastega ja mis ühendab ohjad hobuse kaela ees. Selle rihma peamine ülesanne on ära hoida ohjade mahalibisemine hobuse kaelalt pärast ratsaniku kukkumist. Selle martingaali roll on pigem lisaohutuse tagamine, sellel ei ole mingit korrigeerivat toimet.
Kuidas martingaali reguleerida?
Et martingaal saaks õigesti toimida, peab see olema hästi reguleeritud. Liiga lühike piirab hobuse liikumist liigselt, eriti kaela ja selja tööd (eriti hüppamisel võib see põhjustada selle, et hobune hüppab nn vastupidise seljaga). Liiga pikk martingaal ei täida oma ülesannet ja võib pealegi olla ohtlik – hobune võib sinna kabja panna ja üle pea kukkuda.
Martingaali reguleerimist võime alustada kaelarihmast. See peab olema niivõrd lõtv, et saaksime rihma ja hobuse kaela vahele panna püstise käelaba.
Järgmine samm on martingaali pikkuse reguleerimine. Pärast maksimaalset ülestõstmist peaksid rõngad asuma umbes hobuse turja kõrgusel.
Pea meeles, et martingaali aasa sadulavöö alt läbi viies asetad selle otse keskele, hobuse jalgade vahele. Nii toimib martingaal ühtlaselt ja tõmbab hobuse pead alla, mitte külgedele. Väldid ka olukorda, kus hobune võiks martingaaliga mõnda esijalga hõõruda.
