Millised on hobuste pügamise eelised ja puudused.
Kui sa ei ela troopilises kliimas, on talvel ratsutamise lahutamatu osa sinu hobuse talvekarvaga toimetulek. Hobuste tekkide kasutamisele pühendatud tekstis mainisime juba seda loomulikku protsessi, mille käigus kasvab hobusele pikem ja tihedam karv ning tänu millele kohanevad hobused muutuvate ilmastikuoludega. Kui sa aga ei kavatse talvel treeninguid katkestada, pead arvestama sellega, et sinu hobuse talvekarv võib põhjustada ka teatud probleeme. Vastuseks neile on hobuste pügamine, mis on viimastel aastatel muutunud väga populaarseks ja laiale ratsanike ringile kättesaadavaks. Sellest artiklist saad teada, millal pügamine võib tõesti sinu hobuse mugavust suurendada ja millal see vajalik ei ole. Saad teada ka selle, milliseid karvu ei tohi mitte mingil juhul pügada ja millised on kõige sagedamini kasutatavad pügamisviisid.
Hobuste pügamine ja nende loomulikkus.
Üks kõige sagedamini kasutatavaid vastuargumente pügamisele on see, et see läheb vastuollu hobuse loomusega. Selle väitega on raske mitte nõustuda, kuid sel juhul tasub endale esitada küsimus – kas loomulik lahendus on tõesti alati minu hobuse jaoks parim lahendus? Lahendusi, mis oleksid universaalsed ja mille mõju oleks kõigi hobuste puhul ühesugune, ei kohta sa pea kunagi. Seepärast tuleb pügamist (või mida tahes muud, mis võib mõjutada sinu hobuse heaolu) kaaludes arvesse võtta tema individuaalseid tingimusi ja vajadusi. Otsustades, kas hobust pügada või mitte, pead arvesse võtma:
- Kliima, kus sa elad, ja valitsevad ilmastikuolud (temperatuur, õhuniiskus).
- Sinu hobuse treeningute intensiivsus ja koht, kus need toimuvad (maastik, maneež).
- Sinu hobuse elutingimused (kas ta on 24 tundi ööpäevas koplis või veedab suurema osa ajast tallis).
- Hobuse vanus ja tema üldine füüsiline vorm.
Hobune, kes on terve ja heas vormis, kellel on pidev ligipääs koresöödale ning kes on talveks hästi ette valmistatud ja õues olemisega kohanenud, elab talve ilma igasuguste probleemideta üle, sageli ka ilma tekkide vajaduseta. Rohke karv ja naha eritatavad looduslikud õlid, mis seda määrivad, tagavad korraliku kaitse talvel, vihma või lume ajal. Kui sinu hobune elab seega vabapidamislaudas kopliga või veedab suurema osa ajast õues ja kui ta lisaks ei käi talvel regulaarselt sadula all või teeb näiteks ainult kergeid väljasõite, ei ole mõtet temalt seda loomulikku kaitset karva pügamisega ära võtta.
Kui sinu hobune aga viibib suurema osa päevast tallis ja sinul on kavas talvel regulaarselt sõita (eelkõige maneežis, kus temperatuur on kõrgem kui õues), treenida ja võistlustel startida, võib sinu hobuse pikk talvekarv põhjustada teatud probleeme.
Hobuse talvekarv – kas see tõesti ainult kaitseb?
Nagu me juba teada saime, on talvekarva ülesanne kaitsta hobust ebasoodsate ilmastikuolude eest ja hoida korralikku kehatemperatuuri, pidades naha vahetus läheduses kinni soojendatud õhu kihti. Tuleb tunnistada, et seda ülesannet täidab see ideaalselt… kuni hetkeni, mil hobune alustab intensiivset treeningut sadula all. Koormuse ajal põhjustab pikk karv liigset higistamist ja ülekuumenemist.
Erinevalt näiteks vihmast, mille puhul vesi jõuab nahani ja põhjustab külmetumist üksnes harva, tuleb higi naha kaudu välja ja rikub kohe kogu soojusisolatsiooni süsteemi. Uuringud tõestavad, et higine hobune kaotab kehasoojust umbes 20× kiiremini kui kuiv hobune.
Nagu teame, ei ole hobuse tervise suurim oht külm ise, vaid just niiskunud karv, eelkõige koos tuulega või isegi kerge tõmbetuulega. Ka koplis hobuseid jälgides võime märgata, et nad seisavad paduvihmas või lumesajus liikumatult, kuid tugevama tuule korral otsivad varju üksteise vahel, puude vahel või peidavad end varjualustesse.
Kui me seega talvel treenime (räägime siin intensiivsest treeningust, mille ajal hobune higistab) pika karvaga hobusel, peame arvestama, et vajame palju aega selleks, et lasta tema karv järk-järgult kuivada ja kehal korralik temperatuur taastada. Abiks võib siin olla solaarium, kuid kõigil keskustel ei ole sellist varustust. Praktikas tähendab see tavaliselt väga pikka sammus käimist pärast treeningut ja tekkide järk-järgulist vahetamist nii, et hobune saaks aeglaselt kuivada ega puutuks kokku järsu temperatuurimuutusega.
Hobuste pügamine – mida see endaga kaasa toob?
Õigesti valitud pügamine lahendab kindlasti suures osas ülekuumenemise probleemi treeningu ajal või väga pika kuivamise probleemi pärast seda. Peame siiski arvestama sellega, et meie kliimas peab pügatud hobune olema kogu aeg tekiga kaetud. See ei puuduta ainult aega, mille ta veedab koplis, vaid ka tallis olemist. Tõde on see, et selleks, et aidata oma hobusel igal hetkel korralikku temperatuuri hoida, vajad üsna korralikku tekikogu. Põhikomplekt on:
- Erineva paksusega tallitekid (või spetsiaalne soojendav kiht, mis pannakse tallitekile alla).
- Fliistekk, mida saab kasutada higitekina või koplitekina soojematel ja eelkõige tuulevaiksetel ja kuivadel päevadel.
- Koplitekk vihma ja tuule vastu.
- Poolteke, mida saad panna selga treeninguteks eriti külmadel päevadel.
Pea meeles, et ülekuumenemine on sinu hobuse jaoks sama ohtlik (kui mitte ohtlikum) kui külmetumine. Võttes temalt ära loomuliku kaitse ja karva näol oleva temperatuuri reguleerimise süsteemi, lasub sinul vastutus tagada muutuvates oludes korralik soojusmugavus.
Vibrisside ja kõrvakarvade pügamine – kas seda võib teha?
Veel enne, kui täpselt selgitame, miks, võime sellele küsimusele juba vastuse anda ja see on – EI!
Mõnel hobusel on väga pikad ja hästi nähtavad vibrissid (teisisõnu kompimiskarvad) suu ümber ja silmade ümbruses. Mõnda omanikku võib seega ahvatleda neid karvu lõigata, eelkõige enne võistlusi, kui tahame, et kõik oleks viimse detailini korras. Pidagem siiski meeles, et vibrissid ei ole tavalised karvad ja nende funktsioon on üsna keeruline ning asendamatu. Vibrisside abil suudab hobune tajuda suu lähedal asuvaid esemeid (tema silmad ei suuda neid nii lähedalt näha) ja hinnata, kui kaugel need asuvad. Silmade ümbruses olevad vibrissid aitavad hobustel näiteks vältida oksi või muid silmadele ohtlikke esemeid.
Võttes hobuselt ära kompimiskarvad, võtame temalt samal ajal ära väga tähtsa osa kompimismeelest. Näiteks Saksamaal keelati vibrisside eemaldamine juba 1998. aastal ja selle reegli rikkumine võib kaasa tuua hobuse võistluselt kõrvaldamise. Sarnane lugu on hobuse kõrvakarvadega. Nende ülesanne on kaitsta hobuse kõrvu putukate või muu mustuse sissepääsemise eest ja kaitsta hobuse kõrvade õrna sisemust päikesekiirte eest. Kui sinu hobuse kõrvad on väga „karvased“, võid karvu kergelt lõigata, eelkõige neid, mis kasvavad kõrva välisservalt, kuid parem lahendus (kui esteetilised põhjused on sinu jaoks tähtsad, eelkõige võistlustel) võib olla selle asjaolu varjamine kõrvakattega.
Kokkuvõte…
Universaalset vastust küsimusele, kas hobuseid peaks talvehooajal pügama, ei ole – kõik sõltub individuaalsetest tingimustest. Väga lühidalt saab seda kokku võtta nii:
- Kui sul ei ole maneeži kasutamise võimalust, sinu hobune on harjunud veetma suure osa päevast õues ja sinu töö talvel ei ole intensiivne (väljasõidud maastikule, kerged sõidud välisratsaplatsil), tundub pügamine mõttetu.
- Kui sul on kavas kogu hooaja jooksul regulaarselt treenida/startida ja sinu treeningud toimuvad maneežis, võid kaaluda täispügamist. Sellisel juhul jäetakse karv alles ainult sadula alla ja vahel pea peale (eelkõige hobuste puhul, keda on raske pügada).
- Kui sul on kavas sõita regulaarselt, peamiselt maneežis, ja sinu hobusel on rohke karvkate, peaksid võib-olla kaaluma „blanket“-tüüpi pügamist. Siis pügatakse karv kaelalt, abaluudelt ja kere alumiselt osalt ning jäetakse alles laudjale, jalgadele, kere ülemisele osale ja peale. Sellise pügamise variant on ka „triibu“ (trace) pügamine, mis näeb välja nagu blanket, selle vahega, et karvad jäetakse alles ka peale ja kaela ülemisele poolele. Tänu sellele lahendusele ei peaks hobune kergema töö ajal üle kuumenema ja on osaliselt kaitstud kõige tundlikumates tsoonides.
